Alustaks siis juttu võistlusjärgsest perioodist.
Kuna Lõuna karikas möödus väga hästi ja positiivse häälestusega, siis aeg pärast seda enam nii lilleline polnud.
Alguses võtsin eesmärgiks minna veel Eesti karikavõistlustele, kuid mida päev edasi aeg liikus, seda vähem oli tahet ja tunnet sinna minna. Vorm tundus enda silmis iga päevaga aina halvemaks minevat ja enesetunne polnud ka enam kiita. Toimus selline psühholoogiline läbi põlemine.
Ilmselt oli see kõik üks suur pingelangus ning pärast seda tekkiski mõte, et what now?
Tänu sellele kadus ka trenni isu vaikselt ära. Käisin 2-3 korda nädalas ning trennid polnud enam sellised nagu varem. Lihtsalt polnud sellist tunnet peal, et nüüd lähen ja paugutan jälle.
Otsustasin siis endamisi, et võtan natuke lõdvemalt. Alguses trennidega, kuid siis kasvasid ka isud ja tekkisid ulme cravingud. Üks hetk ei pannud enam kätt ette ka söögile ning sai söödud kõik mis vähegi nina alla sattus. Iseenesest enesetunne paranes märgatavalt, kuna võistlusdieediga sai ikka korralik põnts pandud kehale. Nii füüsiliselt kui ka psühholoogiliselt. Kuid pole vist ühtegi korda sellist motivatsiooni langust tundnud elus ja seetõttu jäi kõik kuidagi vaikselt seisma. Mingi hetk oli reaalselt tunne, nagu oleksin komplekside käes vaevlev tiinekas, kes pole üldse millegagi enda juures rahul.
Umbes kuu aega elasin selles rütmis ning ilmselt seepärast ka immuunssüsteem sai väikese põntsu ning suutsin jääda haigeks, mida pole juhtunud tervelt aasta aega.
Kaks nädalat olin palavikus ja väga halva enesetundega. Trennid jäid ära, söögiisu väga polnud ning selle tagajärjel ka vorm läks märgatavalt halvemaks. Mingi hetk kui juba enesetunne oli natuke parem ning sain vaikselt alustada uuesti trennidega, suutsin tagatipuks ka selja uuesti ära tõmmata.
See oli nagu kirss tordil. Kiskus viimsegi motivatsiooni alla ning täielik null seisu tunne tekkis.
Kuna kogu rutiin oli "kergelt" nässus, võtsin end nii paljugi kokku ja otsustasin et liigun tagasi Tallinna elama. Kogu varasem režiim oli kapitaalselt muutunud ning kõik see võttis aega, et uue elutempoga kohaneda.
Kokku tekkis umbes kaks ja pool kuud sellist pool kõvaga tegemist.
Lõpuks suutsin enda peas siiski asjad läbi mõelda ja natuke teise pilguga kõigele läheneda. Et toimus küll selline väike setback, aga see on kõik part of a journey.
Kogu see elustiil ja vormis olek, ei tähenda et nüüd üheks hetkeks saavutan ma selle tippvormi ja siis saab võtta lõdvemalt. Tuleb asjale läheneda nii, et päev korraga ja küll asjad lähevad paremuse poole. See on pikk ettevõtmine ning ilmselt ei teki kunagi hetke, millal saaks öelda, et nüüd on see kuhu ma tahtsin jõuda. Ma tean, et ma tahan alati parem olla kui eile. Lihtsalt tuleb õppida progressi nautima ning ei tohi lasta negatiivsel mõtlemisel asju enda kätte võtta.
Nüüd olen suutnud ennast lõpuks positiivselt häälestada ja sisimas tunnen et asjad liiguvad jälle paremuse suunas. Trennid olen saanud paika ning toiduga on ka pea 100% timm juba.
Teen trenne nüüd Rocca myfatnessis ja olen päris mitut vana tuttavat nägu näinud.
Üks neist teeb ka minu postitatud kavade järgi trenni ning kui aus olla, siis see motiveeris päris kõvasti. et blogile uuesti elu sisse puhuda.
Kindlasti üks väga suur õppetund mulle endale, mis samas oli ilmselt vajalik. Tänu sellele meenus mulle tegelik põhjust, et miks ma selle kõigega alustasin ning mis on olnud tegelik siht selle kõige käigus.
Sügisel on nüüd tulemas Eesti meistrivõistlused. Iseenesest pärast lõuna karikat oli küll enesetunne selline, et ilmselt ei taha vist kunagi uuesti võistlema minna. Kuid nüüd on aega olnud natuke mõelda ning asjadest omad järeldused teha.
Seega ma ei hakka seadma uusi eesmärke endale, et nüüd ajan vormi paremaks just täpselt sellel eesmärgil, kuna see ei ole minu jaoks prioriteet tegelikult olnud. Ma teen oma asja edasi ja naudin seda protsessi ning kui kogu selle tulemusena peaks sügisel vorm super hea olema, siis võib-olla tõesti lähen ka uuesti võistlema.
Lõpetakski sellega, et ärge unustage neid tõdemisi, et miks te tegelikult kogu seda rada alustate.
Isegi siis, kui tunnete, et asjad ei suju või kõik jookseb kuidagi alla mäge, ärge kaotage lootust. See kõik on tegelikult ajutine, kui te suudate endale jääda kindlaks. Igale halvale ja negatiivsele asjale järgneb siiski midagi positiivset. See ei kehti ainult fitnessi puhul, vaid üldse kogu elu suhtes.
Lihtsalt häälestage end positiivselt, alati mäletage miks te millegagi alustasite ning jääge endale kindlaks. See on terve elu kestev protsess. Seega nautige seda!
Stay tuned and Stay positive!
Karel
